Flash Calendar- Nature Theme

Neljapäev, 23. detsember 2010




Pean ausalt üles tunnistama oma patu, et olen hästi kehv kaardisaatja, kuid pean tänama kõiki, kes mulle saatsid pühadetervitusi. Tahaks endagi poolt soovida kõikidele kallitele ja vahvatele sõpradele, sugulastele ja wwoofijatele südamlikud jõulusoovid ning kõike kaunist uuel aastal.
Ei saa ma ka unustada oma blogilugejaid.....teilegi kõike kaunist sel kaunil pühal, tänan teid mulle kaasa elamast, nõu andmast ja tekitamast tunnet, et tahaks teid ükskord ka pärselt kohata....
HÄID JÕULUPÜHI TEILE KÕIGILE JA KÕIKIDE SOOVIDE TÄITUMIST UUEL AASTAL!
MERRY CHRISTMAS TO EVERYBODY AND ALL THE BEST IN THE NEW YEAR !!

Esmaspäev, 20. detsember 2010

Metsas kuusel

Jõulud aina lähenevad, kuid kuuske meil siiani ei ole veel... ega selle metsast toominegi teab mis lihtne tegevus ei olegi.
Möödunud neiljapäeval läksid siis Heini ja Tiit metsa, et ehk saavad meile ühe kuuse....umbes poole tunni pärast helistas Tiit ja ütles, et ehk saaksin ma neile autoga vastu tulla kuna läksid jala. Juhtus see, et kuuske nad ei saanud, Heini leidis vaid ühe mõnusalt sügava veeaugu, kuhu ta ennast sisse kastis.... nii me jäimegi too päev ilma kuuseta ja saime ainult märja poisi. Maa on ju selle lume all ikka nii sula ja kohe mitte ei näe läbi lume, kus see vesi on ja kus tugev pinnas ...
Täna läks Tiit üksinda uuele katsele , eks saab siis näha, kas saab seekord ikka kuuse ka või tuleb ka vaid märgade jalgadega koju...

Teisipäev, 14. detsember 2010

Ootus...

jõuluootus, külaliste ootus ja täna oli mul kitsede saabumise ootus. ...Jah, tuleb tõdeda, et need kaks esimest ootust täituvad vist natuke kiiremini, kui see viimane.
Olen oodanud omi uusi kitsekesi juba septembrist alates, kuid mitte kuidagi ei ole nad jõudnud veel siia, küll endal kiire, küll teistel kiire... Nüüd seekord oli mul see ootus juba peaaegu käega katsutav, kuid paraku libises jälle käest. Selle põhjuseks on seekord ikka suuresti see Moonika tagajärg... üks tuttav pidi tulema Hiiumaale, et mõni lammas peale võtta( ja ühtlasi oleks toonud mu kitsed ka ära), pidi ta juba tulema nädalavahetusel, kui siis läks ilm niruks.... sõit lükkus edasi tänasele, kuid kitsed pidi ta peale võtma juba eile, kuid just ootuse kõrghetkel teatas ta, et jäi lumme kinni ja istus seal pea 2 tundi ning mu kitsed on endiselt oma seniste omanike käes.... Nii kahju... Aga lootust ma veel kaotanud ei ole, sest see tuttav on siiski veel siiapoole tulemas, ehk siis õnnestub ka kitsed kätte saada ( kui järgmine kord mõni muu neiu ei kavatse Eestimaad oma tujutsemistega kõigutada) seekord jäi Hiiumaa suhteliselt puutumata ning suuremaid ummistusi meil meil ei esinenud...

Järgmine ootus, nagu ma mainisin, on vähe kiiremini tõeks saamas - nimelt on meile tulemas esimene talvine wwoofija - neiu prantsusmaalt, kes juba eestis viibib, kuid 23. õhtul lennukiga meile saabub. Tuleb jõuluks meile, et meie talve nautida :D Loodame, et mõni lammas ka teda rõõmustab oma tallekestega( kuigi väga kindel selles ei ole... )
Ja see ootus võib ka mingitel X põhjustel luhta minna ( mida hetkel ette näha siiski ei ole), siis jõulude mittetulemine ei saa mitte mingi valemiga tulemata jätta....nii et ootame edasi :D

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Natuke kartulitest

Suvel tabas mind natuke ebameeldiv üllatus, kui oma varase kollase kartulit süües kartulist pruunid laigud mulle vastu vaatasid. Ei saanud kohe mitteüksraas aru, et mis lahti....sest kartulid oli veel väikesed ja lehemädanikust polnud veel märkigi. No mitte ei osanud midagi arvata, kuigi teadsin, et kartul on kole( ja kohati ikka väga kole) Samas oli ka söödavaid kartuleid. Ja kuna ma seeme kevadel sordiaretusest ostsin, siis tekksid ka minul küsimused, et ehk äkki seal mingi jama... aga siis tuli Maalehes mind rahustav artikkel, kus teatati, et tegu kartuli raualaiksusega ja see avaldub lihtsalt väga soojadel suvedel ja väga kergetel muldadel. Panen selle teksti ka siia üles, et ehk on kellelegi sellest veel kasu, kes pole seda veel näinud.....

Suve lõpul tekkis talunikel kahtlus, kas Jõgeva Sordiaretuse Instituudist saadud seemnekartul polnud nakatunud tundmatusse haigusesse.

Vastab ILMAR POLLI
Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur

Tänavuse kuuma ja kuiva suve lõpul tabas paljusid ‘Varajase kollase’ kasvatajaid ebameeldiv üllatus. Võtnud kartuli üles ja lõiganud mugula pooleks, ilmnes, et mugulad – eriti suured mugulad – olid seest värvunud kiirjalt roostekarva pruunitäpiliseks.

Esimene häiresignaal tuli Viljandimaalt Mustla lähedalt. Järgmine teade saabus Järvamaalt Koigi vallast Vaali külast. Mõlemad talunikud kahtlustasid, et on Jõgeva Sordiaretuse Instituudist ostetud seemnega mingi ohtliku kartulihaiguse kaasa saanud. Palusin neil saata mugulaproovid PMK taimetervise laborisse. Seal aga ei leitud ohtlikke bakterhaiguste tekitajaid.

Kuna ka viirused ei tekita kartuli sisus sellist pilti, asusime uurima, mis võis seda põhjustada. Leidsime, et tegu on mugulate raualaiksusega. Kõige põhjalikuma vastuse sain entsüklopeedilisest kogumikust BULBA (Minsk, 1988).

Kartulimugulate raualaiksus on mitteinfektsiooniline haigus, mis tabab mõningaid kartulisorte. Seda põhjustavad häired taime veevarustuses, hingamises ja toitumises ning on seotud ebasoodsa ilma ja mullastikuga (kõrge temperatuur, mullaniiskuse langus kriitilise piirini, fosfori puudujääk mullas ning raua ja alumiiniumi liigne kuhjumine taime) mugulate formeerumise ning kasvu perioodil.

Mugulate raualaiksus on tavaliselt levinud lõunapoolsetes riikides – Ukrainas, Kasahstanis jt lõunapoolsetes riikides ning Valgevenes Polesje piirkonnas põhiliselt kergetel happelistel muldadel, põuastel suvedel võib esineda ka põhjapoolsetes riikides ning raskematel muldadel.

Kahjustatud mugulates langeb tärklise ja vitamiini C sisaldus. Kuigi nad on toiduks kõlbmatud, sobivad seemneks ja mahapanekul on võimelised andma terveid järglasi.

Kasvuhäire iseärasused

Vegetatsiooniperioodil ilmuvad mugulasse ruuged või roostepruunid kõvad nekrootilised eri kujuga täpid, mis koosnevad surnud korgistunud rakkudest. Erinevalt pruunmädanikust ei oma täpid väljapääsu mugula pinnale – paigutus jääb sageli soonkoeringi lähedusse, sellest sissepoole, võib olla ka keset mugula sisu. Kartuli pinnal ja vartel ei täheldata haiguse tunnuseid.

Kahjustuse ennetamine

Valige kartuli mahapanekuks optimaalne tihedus, tasakaalustatud väetamisega rahuldage taime toitainetega varustamine, kasutage ka juurevälist fosforväetistega toitmist. Seejuures ärge unustage happeliste muldade lupjamist ja kartulipõldude kastmist.

Juurevälise väetamise tõhusust näitab Ilona Jaanikesingi kogemus Tartumaal Rõngu vallas. Ta pritsis jaanipäevast alates ‘Varajase kollase’ ja teiste sortide põlde koos lehemädaniku tõrjega Folicare12-46-85 SO3 (3–4 kg/ha). Vaatamata pikale põua- ja kuumaperioodile, tema põldudel peaaegu ei esinenud raualaiksust, kuigi mullad olid kerged ja happelised.

Mahetalunik Kalle Kitsing Pärnumaalt Vändra vallast Tagasaare talust kasvatas samuti Jõgeva SAIst saadud ‘Varajast kollast’.

Tagasaare külas oli Kitsingu sõnul kartuli loomise ja kasvamise perioodil küllaldaselt sademeid ning raualaiksust ei esinenud. Sama võib ütelda ka Jõgeva SAI maadel kasvanud ‘Varajase kollase’ seemnepõldude kohta, kus sademeid jaotus piisavalt ja mullad on raskemad.

Kokkuvõtteks – raualaiksust esineb sagedamini kergetel happelistel muldadel pika kuivaperioodi ja kõrge temperatuuri tingimustes. Harva ka raskematel muldadel. Eesti oludes esineb sellist pikka kuumalainet nagu tänavu haruharva ja ka raualaiksust esineb harva.

Ent kui tingimused osutuvad selliseks nagu tänavu suvel, aitab intensiivtootjaid juureväline väetamine fosforirikaste väetistega. Mahetootjaid aga kartuli õigeaegne kastmine või raualaiksusele vastupidavate sortide valik.

Laupäev, 4. detsember 2010

Hulk vaeva maitsva tulemuse nimel

Võiks öelda, et pea terve eilne päev möödus liha kontidelt nülgides... Alustasin seda jama juba pool 11 hommikul ja õnneks ei teinud ma seda mitte üksi, vaid koos Urvega, kelle kits meil samuti nülgimisjärjekorras oli. Kogu selle natuke tüütu töö sain ma lõpuks lõpetatud enamvähem kella viieks, veidi lauda jäi siis veel puhastada. On ikka nõme töö küll, aga kui mõelda sellele, mis sellest tulemas on( kes veel ei tea, siis vorst)..... no siis selle nimel võib ju ikka pingutada :D Ja ütlen veelkord aitäh Urvele, ilma kelleta oleks vist magamaminekuni seda tööd teinud.....
Tahtsin veel ära mainida, et seekordse tapatöö käigus ma jõudsin ka niikaugele, et ära tühjendada loomade maod, et neid siis oma lemmikutele sööta. Pidi see magu just kõige väärtuslikum olema ja esimese vaatluse käigus tundus see nahk ikka neile väga maitsevat :D Tundub, et tuleb seda ka teinekord rakendada, ennast kokku võtta ning see hapu värk sealt välja valada, kõik ainult minu armsate Bella-Donna nimel. Viimasel ajal niigi öeldi, et Bella on liiga lahja, ehk nüüd siis kosub, kui saab kõike head ja paremat ;)
Õues on üle pika aja hakkanud jälle lund sadama ja kohati on nähtavus ikka päris piiratud. Õnneks pole meil pea nädal mingit tõsist lund sellele eelmisele lumeuputusele juurde tulnud. Aga olen rahul pigem sellise talvega, kui et sumbata põlvini mudas. Aga ega väga külma tahagi, just niimoodi -3 , -4.

Kolmapäev, 1. detsember 2010

Laatsaret


Alustaks sellest, et eile oli meil jälle väike tapatalgu päev, kus sai lihaks tehtud paar lammast ja meie Muusa. Muusa seetõttu, et ta udaraga olid väga pahad lood, juba kevadest saadik ja nüüd kippus asi hullemaks minema. Kõigist neist saab nädala lõpus vorst....vorst oligi mul külmikust täiesti otsa saanud ja ma olen vist liiga ära rikutud sellega, et poest ma enam vorsti ei taha osta, sest need ei ole lihtsalt head.... lammas on palju parem.
Seekord sain minagi kätt harjutada lamba nülgimises, mida ma siiamaani olen ainult kõrvalt tudeerinud :P Aga ehk saab must ka kunagi asja :D
Lammastest sai valitud kaks veidi nooremat poeginud lammast - üks ootas juba suvest saadik vorstiks minemist ( udara probleemi tõttu), kuid teine lisandus natuke ootamatult. Ootamatult seetõttu, et umbes nädal poolteist tagasi avast
asin, et üks lammas hirmsasti hingeldab. Kraadides ei andnud termomeeter mingitki palavikku, mis tegi olukorra raskemaks, kuna palavikuga oleks lihtsalt manustanud antibiotsi, aga ilma palavikuta selle manustamine tõenäoliselt on mõttetu. Konsulteerides erinevate arstidega jõudsime sellisele järeldusele, et tõenäoliselt on ta kas endale sügavale hingamisteedesse tõmmanud mingi võõrkeha ( näitkes hein) ja see tekitab seal nüüd probleeme.... ja välja see sealt enam ei tule. Teine variant oli see, et tal on kaasasündinud südamepuudulikkus, mis alles nüüd välja lõi... Kuid kipun siiski eeldama seda esimest varianti, sest peale tapmist ma püüdsin teda natuke lahata. Aga tundub, et tal oli ikka päris suur hapniku puudus, et veri oli väga tume ja hapniku vaene ning kops nägi suht kohutav välja - selline tume (ütleks peaaegu pruun) ja sees olid sellised heledamad moodustised -laigud.
Süda oli natuke pehmeks läinud . Ühesõnaga sai lammas nüüd parematele elule. Ja kuna ma ei ole talle mingeid ravimeid manustanud, siis saab selle liha ka ära tarvitada.
Ja küll on hea, et selle töö saime eile tehtud ( Tiit küll alguses ei tahunud eile teha vaid ootas tänast päeva, aga minu pealekäimisel sai siiski asi ette võetud, kuna hakkasin oma hingeldava lamba pärast juba kartma, et äkki viskab ennem juba sussi püsti) Sest täna öösel tabas mind päris korralik haigestumine. Juba pühapäeva öösel vastu esmaspäeva hakkas margus oksendama, aga sellega tal see ka piirdus, et mingit palavikku ega miskit, ainust veidi uimasem tundus paar päeva olevat. Aga jah... täna öösel oli siis minu kord, kus ma juba südaöö paiku wc potti kallistama tõttasin. Hommikuks õnnestus mul lisaks veel korralik palavik saada, mis päeval kulmineerud pea 39 kraadise temperatuuriga..... ja siis helistab Tea kirjastus ja soovib veel mulle mingeid raamatuid pähe määrida - ei aitäh.... Kirjutada suudan hetkel seetõttu, et sai vahepeal mõnus paratsetamooli tee ära joodud.
Eile muidugi tulid koolist mul poisid, ja siis Heini kurtis, et tema kõrv valutab ( viimati valutas see tal vist 2 aastaselt) Aga eks see oli vist selle tulemus, et ta pühapäeval käis õues -8 kraadiga suusatamas ja kui mina õue vaatasin, siis laps oli ilma mütsi ja kinnasteta.... uskumatu...näpud olid nagu vähid otsas.
Täna helistas koolist Gabriel ja palus, et ta koju toodaks, sest tunneb end halvasti...ju nüüd siis tema käes see kõhuviirus on, hetkel ta magab oma voodis, kuid oksendanud ta veel ei ole õnneks. Ja ega see Tiitki vist kõige paremini end tunne, ütles ka , et vist midagi käärib sees, aga eks saab näha. Ei kujutagi ette, et kui kõik haigeks jääme, et kes siis meie lambad-kitsed ära toimetab....ja enne nädalalõppu pean veel liha ka ära kondistama :S