Flash Calendar- Nature Theme

Pühapäev, 26. september 2010

Külaline


See juhtus nüüd küll juba nädal-poolteist tagasi, aga meil oli ükspäev aida ees üks kena siilipoiss.... just nimelt poiss, sest õnnestus näha kõhu alla :P Viimane kord, mil siili enda õuel nägin, oli aasta tagasi, kus ta pesitses koeraoidukotis, rehetoas :D

Värvikirevus porgandipeenras

Kena kollane, punane kui peet ning täiesti normaalne. Aga maitselt olid kõik vääääga maitsvad ;)

Teisipäev, 21. september 2010

Vihmavalingud...

Eile jõudsin siis nii kaugele, et läksin põllale porgandeid noppima....ja jälle sain ma väga ebameeldiva üllatuse osaliseks ja järeldus on see, et tuleb teinekord teha sisetude järgi( mõte, et korjan kohe peale kartulite võttu jäi tegemata - küll polnud kasti, küll aega, siis Tiitu)... Nimelt olid väga paljud porgandid nädalase vihma tulemusena vee sisse jäänud ja pea pooltel olid otsad mädanema hakanud, midagi ikka sain ka, aga ...peaks mainima, et üsna nutune olukord on see aasta. See vihm ei anna mitte sel sügisel mingit rahu, kartulid saime peaaegu päästetud, kui porganditega jäin hiljaks, loodan et peetidega sama hullusti ei lähe rääkimata sellest, et õue lainetab ning kitsed müttavad muda-pasa mülkas. Ega muud üle jää, kui loota, et aastad pole vennad ning järgmine on parem....

Esmaspäev, 13. september 2010

Nonii..kartul on nüüd vähemalt kõik üleval, peet ja porgand on veel jäänud. Nüüd siis jäänud see finaal....kartuli sorteerimine...

Laupäev, 4. september 2010

Jälle ploomiuputus

Kui siin lugejate seas on keegi, kel tekkis ploomihuvi, siis andku kohe julgesti teada ning tulgu kiiruga noppima....sest maa on sinine ja puu veel sinisem.

Järjekordne lahkuminek ...


Aeg on lennanud kui linnutiivul ... ootamatult on läbi saanud see mõnusalt soe suvi ning lahkunud on kõik mu külalised - üks toredam kui teine. Ja täna hommikul pidin ma paraku ära saatma oma viimase tütarlapse, kes oli kui pereliikmeks saanud, eks ta ju oli ka siin päris tükk aega, tervelt 2 kuud. Ja kuna ta oli siin nn. praktikal ja eile õhtul täitsime me vajalikke pabereid, teemal kuidas ta siin hakkama sai ning pidin teda hindama...no mitte ei saanud ühtki paha sõna öelda, ja kõik asjad pidin hindama hindega "väga hea" .Tal hakkas juba veidi imelik, et kas õpetaja ka ikka arvab, et kõik nii ideaalne oli.... Tuli toime nii raskuste kui katsumustega ning iseseisva tööga... ning lubas järgmine aasta oma autoga tagasi tulla , sest ta oleks tahtnud ikka niimitmeid asju siit koju tassida, aga seljakotiga on see natuke liig... niigi oli see kott nagu tinapomm ning poole suurem ja kuidas see õbluke neiu seda koju tassib jääb mulle küsimuseks.
Kuidagi imelik on jälle üksinda siin kodus olla, aga ehk harjub.