Flash Calendar- Nature Theme

reede, 21. märts 2014

Jälle kümme korda targem...

Nii ütleks kokkuvõtteks üleeildese päeva kohta.... Kirjutan sellest, et ehk on see kellelegi teisele kasulik, kellelegi sama algajale, kui mina....
Algas see päev hommikul poole 6 paiku, kui ma unise pilgu kaamerasse viskasin - midagi oli korrast ära, lammas oli küliti, miskit tagant väljas ja lammas püsti ei tõuse. Haarasin pikad püksid kaendlasse, joppi ikka jõudsin selga visata ja tormasin lauta.... pilt, mis mulle avanes, oli halb... lammas küliti seina ääres ja kogu emakas tagant väljas (minu kogemuste pagasis esimene juhus). Ja kui kaua ta nii oli olnud, täpselt ei tea, kuid emaka küljes olid veel päramised. Loll, nagu ma olen, püüdsin kõigepealt üksi midagi teha (loe: emakat tagasi lükata), mis mul loomulikult kuidagi ei õnnestunud - no nii naiivne, et üksinda seda teha saaks, annab ju olla!!! Olin nagu peata kana, sest pole sellise asjaga varem pidanud kokku puutuma. Tormasin tuppa telefoni järgi, et kohalikule vetile helistada, kes loomulikult ei vastanud... Ei jäänud mul muud üle, kui ikka ise midagi teha. Kupatasin ka Tiidu maast kiiruga lahti ... ja nii me siis pusisime - Tiit hoidis lammast,mina pesin õrnalt lillaveega üle ja muudkui toppisin sisse. Aga kuna ma ei teadnud , kui sügavale ma seda nagu pean lükkama, siis siit tuli mu esimene viga, mida ma tol hetkel ei teadnud.Põhimõtteliselt lükkasin ma selle pusa rusika jagu august sisse ja lootsin, et nii peabki... Aga tahtis see ju uuesti välja tulla....  tuleb vist kinni õmmelda... ei midagi, tõin toast niidi ja nõela ning võideldes lamba pressidega traageldasin tagant kokku. Noh, vähemalt ei tulnud see värk enam niimoodi välja ja ei saanud rohkem saastuda. Veel pidasin ma mõtet lammas peadpidi pulkade vahele panna, sest olen märganud, et esimesed tunnid nad siis lamama ei pane - ja  see oli just see,mida ma soovisin, et lammas ei lamaks, sest siis ei teki kohe pressi tunded (vetki kiitis selle mõtte heaks)....Kella 8 paiku sain ka kohaliku veti kätte, käskis lambale presside vastu 100g viina sisse joota ja siis järgida, kuidas läheb. Veel jõudsime järeldusele, et oxydotsiini süst ka halba ei teeks, sest see kahandaks emakat ....  Kuna lammas tundus olevat suht rahulik, isegi sõi ja mäletses, siis arvasingi, et vist läks õnneks..... vahel küll tagant läbi õmbluste välgatasid need nn emakakäbid... kahtlustasin halba, sest mingi loogika minus ütles, et need ei peaks seal ju olema,need peaks emaka sees olema,mitte augu peal. Kella 12 paiku astus täiesti kutsumata meilt meie vet läbi, vaatas lammast ja ohkas murelikult, sest kartis ka, et ei ole ma mitte seda emakat päris paika lükkanud. Tõstsime lamba tagajalgadest üles ja püüdsime raputada, et ehk loksub paika - no korra nagu tunduski, et läks... Sai ka Liilia Taliga konsulteeritud, kes soovitas lambale teha selgroo sisse  tuimesti süsti, et pressid maha saaks... Hakkasin lauta minema, kui Tiit tuli juba vastu, et nüüd pressis ikkagi jälle välja. Arvasin, et mu kodused niidid andsid järele, aga ei ... lihtsalt nii ülevaltpoolt, kui altpoolt tuli osa värki välja. Ei jäänud mu muud üle, kui niidid lahti lõigata ja uuesti seda sisseajamis protseduur ette võtta. Enne jõudsin helistada kohalikule vetile, et nüüd tahan seda selja süsti ja emakas uuesti väljas.... Seekord võttis Tiit kohe lamba tagumised jalad pihku ja tõstis ta kõrgele üles(pea pulkade vahel), mina samat aegu lükkasin emakat. No hoopis teine tera oli juba :D Emakas läks nagu ise paika, tundsin, kuidas see mu käes ees kenasti ümber keeras ja nüüd siis lükkasin nii kaugele kui sain, ehk olin küünarnukist saadik, või väheke veelgi sügavamal lamba sees. Ei pidanud ma enam lammast traageldama ega midagi, kõik oli superpaigas :D Ja siis jõudis ka vet, vaatas rõõmsalt lamba üle, tegi süsti ja rääkis, et olevat eelmisel külaskäigul täiesti mures olnud, arvates, et ju nüüd juba emakakael kinni on ja siis ei lähe see emakas mingi valemiga enam paika... aga õnneks nii ei olnud. Loomulikult sai lammas portsjoni antibiootikume ka sisse, mida nüüd järjest mitu korda veel tegema pean.  Kingituseks andis ta mulle päris isikliku kirurgilise õmblusnõela ja steriilse niidi -  no ehk, kui sellised asjad kodus olemas, siis neid tarvis ei lähe :D
Täna paar päeva hiljem tunneb lammas siiski end suhteliselt haiglaselt, kõik vist seal taga valutab ja tahab pigempikutada,samas nagu ikkagi veidi sööb ja mäletseb ... talle üle ta siiski väga rõõmus ei ole, sest niiii valus on :(. Väike telefonikõne Liiliale, kes soovitas siiski valuvaigisteid süstida paaril-kolmel päeval, sest kui ta liiga palju lamab, siis võib see juba soolte tegevusele halvasti mõjuda... nii tõingi täna veel valuvaigistavaid süste... eks näis. Kuna sel lambal sündis ilus suur must poiss, siis tahaks väga loota, et see talleke saab vääriliselt oma edasist lapsepõlve pidada....

7 kommentaari:

  1. kümme korda osavam õmbleja :)
    Nali naljaks, aga veelkord siis virtuaalne õlalepatsutus- tubli oled!
    Üks asi on kuivalt õpikust lugeda, et mis ja kuidas. Hoopis midagi muud see ka reaalselt läbi teha. Kusagile sinna vahepeale jääb ilmselt just sellistest kogemustest lugedes midagi enda jaoks talletada. Aitäh jagamast!

    VastaKustuta
  2. Tänud veelkord sulle Liina! Jah, eks me õpi kogu elu. Ma paraku ei ole isegi lugenud sellest emaka tagasipanemisest varem :( Tuleks vist lugema hakata rohkem...et järgmiseks keisrilõige? Kas seda ka raamatutes kirjeldatakse? :D
    Aga eks ta ole, siis kui hädaolukord käes ja pead ise midagi ära tegema, siis läbi selle paanika hakkavad mingid tükid mälust tulema, et oleks nagu kuskilt lugenud või kuulnud, seepärast kirjutasin ka mina, et ehk kellelgi tulevad minu kirjutatu killud meelde ja ei tee neid vigu mis mina :)

    VastaKustuta
  3. Aitäh, et viitsisid nüüd veel nii pikalt ja eluliselt kirjeldada :) Kas sellel lambal ei olnud enne tupe väljalangemist, lihtsalt pressis nüüd?
    Hädakeisri kohta olen soome foorumist lugenud, et peale ute kõri läbilõikamist/uimastamist on max paar minutit aega kõht avada, udara eespoolelt. Kui saad tõlkida, pikemalt on siin: http://www.lampola.org/index.php?topic=8330.0

    VastaKustuta
  4. Ei taha tuju rikkuda, kuid...kui suur on tõenäosus, et sama asi juhtub ka järgmise poegimise ajal, elik..?? Meie vet igatahes arvas, peale seda, kui oli emaka tagasi toppinud ja kinni õmmelnud, et targem on see utt karjast välja viia, mida me ka kahjuks olime paari päeva pärast sunnitud tegema, sest trauma oli liiga suur..Meie kaotasime ka talled, jäin hommikul hiljaks (algaja olin ka alles).Ebameeldiv lugu.Jaksu teile.

    VastaKustuta
  5. Jah, Airi, seda olen mitme arsti käest kuulnud, et see utt tuleks välja prakeerida, aga las kasvatab nüüd selle talle ikka üles. Eile õhtul tundus vähemalt mulle, et lammas tunneb ka end veidi paremini. Aga ega meilgi oli asi ikka ajaliselt piiripealne ma arvan, oleks ma veel hiljemaks jäänud, siis ma ei tea, kas pilt oleks olnud enam sama..
    Marjule vastuseks, et selle lambaga pole varem mingeid probleeme esinenud, kahju kohe tema praakimisest :( Aga mis teha, ei julge seda riski võtta, et järgmine aasta sama asi korduks :S

    VastaKustuta
  6. Soovitan lugeda James Herrioti raamatuid. Äärmiselt muhedalt ja toredalt kirjeldatud lood loomaarstipraksisest ja minule tuli sealt kohe emaka väljalangemine tuttav ette (küll seal mitte lambal) ja suhteliselt põhjalik kirjeldus sellest, kuidas ta seda tagasi pani. Kuigi ilukirjandus, võib sealt ka kasulikke nippe saada.

    VastaKustuta
  7. Tänan soovituse eest, võtan igal juhul teamiseks ;)

    VastaKustuta