Flash Calendar- Nature Theme

neljapäev, 30. august 2012

Hullud päevad

Viimane nädal on möödunud suht pööraselt. Kui ma rääkisin viimati lambapügajatega, siis oli jutt, et nad tulevad meile umbes septembri keskel ja nii me oma tööde virrvarris lükkasimegi laudas sita väljalükkamist aina edasi, kuigi ükspäev Tiit siiski püüdis sellega alustada ja sai ühe jupikese siiski tühjaks, aga see oli vaid väike algatus, aga asi seegi..... Aga siis... helises mul reedel telefon, et teiselpool härrad pügajad, kes teatasid, et olge lahked, oleme teisipäeval teil........... no ja siis läks rabamiseks...... sest laut oli vaja tühjaks saada, sest muidu ei ole lambaid kuhugi normaalselt ajadagi ja seda kõike enne enne pühapäeva õhtut, sest tollest õhtust alates pidi hakkama sadama ja lambad pidi enne seda veel lauta saama, sest märgade lammaste pügamisest ei tule midagi välja ju. Aga laupäevaks oli plaanis meil kindel kartulivõtt.... see aga tähendas, et kogu võtmise kohustuse said endale kõik mu poisid, minu tervise poolest poolpõdurad, kuid väga abivalmis esivanemad ning minu tubli sakslannast abiline... viimasel minutil õnnestus mul siiski veel üks abiline saada asendustalunike ridadest, kes siis oli nagu Tiidu asendaja, sest Tiit ise pidi usinalt sitta lükkama :P Ja õhtuks oligi viis 300 kg-st kasti kartuleid täis, pool sitta laudast väljas ning ka see osa korda säätud. Pühapäevaks jäi teise laudapoole tühjaksvedu ja ka kokku lappimine. No nii töist pühapäeva ei mäleta kohe mitte. Aga valmis saime... kella kuueks oli laut tühi ja siis tuli söötmeid tagasi panema hakata, allapanu lisada ja veel lambadki lauta ajada. No ja nii me lõpetasimegi kell 10 õhtul ja päris õigel ajal, sest tumedad vihmapilved olid juba kohal ja paar tilgakesti kukkus näkku, aga lambad olid kuivalt laudas ja valmis teisipäevaseks pügamiseks. Esmaspäeval sai vähe hinge tõmmatud ja vaimselt teisipäevaseks pügamiseks ette valmistatud, sest teadsime, et pikk päev oli ees..... Ja hommikul tabas meid esimene üllatus, kui kell kaheksa helises telefon, kus teises otsas olid pügajad ning teatasid, et nad juba kohal!!!! Noh, pidid nad tulema järgmise praamiga ja ju  nad hakkasid kartma ,et ei jõua õhtuks valmis ja õieti nad ka tegid, sest ees ootas ju siiski vähemalt 300 lammast.... Asjad valmis säätud, algas nii poole 10 paiku pügamine, mis kestis koos väikese lõunapausiga õhtul kella 9-ni. Ja siis sai see tramburai läbi.... võis hingata kergendatult, et selleks aastaks on see läbi ja olen ääretult õnnelik, et mul oli see sakslanna siin, sest ausaltöeldes olingi veidi mures, et kui nad tulevad septembri keskel, siis kuidas me Tiiduga kahekesi hakkama saame....Aga hea, et nii läks.
Kolmapäeva võtsime vabaks ja meie Katriniga käisime Hiiumaad uurimas ja Tiit oli päev otsa tööl... ei tea kas just puhkamas, aga vähemalt ei pidanud ta füüsilist tööd seal tegema....
Aga õhtul koju jõudes ei oodanud meid siiski mitte väga hea uudis ees. Meie vanaproua, 15 aastane Donna oli omadega päris läbi. Nimelt oli ta juba paar nädalat tagasi järsku kehvemaks jäänud, kui selle põhjuse avastasin ma alles mõni päev varem - eelmise nädala lõpus, nimelt oli teda järsku tabanud mädaemakas, mille ravimiseks tehakse tavaliselt operatsioon, aga arvestades tema vanust, ei olnud see vast kõige mõistlikum idee ja jäi järgi katsetada vaid antibiootikumi.... kuid see ka ei aidanud ja meie koju jõudes avastasin ma, et meie Donna tagumiku oli avastanud porikärbsed ja munenud miljoneid mune üle kogu tema tagajalgade ja tagumiku.... Ausaltöeldes oli vaatepilt jube rõve. Helistasin uuesti arstile ja pidasin temaga nõu ja leidsime, et ainuke mõistlik mõte on see loom siiski piinadest vabastada....  ja nii see raske otsus teha tuli. Tegelikult olin juba vähemalt nädalakese end selleks ette valmistanud, sest lootus, et rohi sellise tõve puhul aitab, oli ikka õhkõrn.... Ja nii meie õhtu lõppeski väikese matusega, poisid tegid haua ja kaunistasid ning tegid ka ristikese, kuhu täna lisati vajalik info... ja rätikuid kulus hulka.... Aga mis teha, elu on vahel karm, aga oleme õnnelikud, et ta veetis meiega selle 15 ja pool aastat...

2 kommentaari:

  1. See vanadus on üks kole asi....ja ka lemmiku surm on üks suur hingetrauma.Ilusat teed talle sinna teipoolusesse, mine tea, on meil ükkord aeg minna, on ehk vanad sõbrakesed ees :)
    Pidin sulle tavapäraselt Jaksu lõppu kirjutama, aga sulle tuleb hoopis laiska meelt ja võrkiiges lesimist soovida....lase vabaks , muidu saab tõeks see legend, et kust lapsed tulevad... kapsalehe alt :)))!

    VastaKustuta
  2. Oh, laisklemiseks pole lihtsalt aega.... aga jah, kapsad on veel maas küll, mine sa tea, ehk leiabki sealt alt ühe lapse :D

    VastaKustuta