Flash Calendar- Nature Theme

teisipäev, 22. mai 2012

Noortel armastus...



Nii võiks kokku võtta seda, mis meil hetkel slovakilnoorukitel toimub. Nimel meie Zetal on esimene jooksuaeg. Juba natuke nädala tagasi, kui koertega jalutamas käisin, nagin, et plikal on tagant karvad kuidagi värvunud. Olin kahevahel, et kas siis nüüd...? Ja kuna pepuke väga turses ei olnud, siis pole teda ka Danist ära eraldanud,  polnud ka põhjust, sest pole nad kumbki väga välja näidanud, et midagi toimub... Aga nüüd eelmise nädala keskel vaatasin, et asi kipub kahtlaseks... jalutades kipub plika igale poole kükitama, kuigi midagi nagu välja ei tule ja tagusmenti uurides oli seegi korralikult üles tursunud. No nüüd on viimane aeg nad vist eraldada, kuigi sel hetkel poiss nagu mingit huvi neiukese vastu üles pole näidanud.(mis sest, et neiuke proovis ka poisist välja teha)
Sai siis Zeta privaatruumi laudas endise köögitoa näol, mille akna ette nii igaks juhuks veel ühe lauakese keerasime -  no mine sa tea, mida ta mõtleb ja kui ikka akna katki hüppab, siis on läinud ka. Käisime noortega eraldi jalutamas ja Dan ikka veel ei ole mingeid tundeid välja näidanud... aga... aga...no nüüd on asi ikka täiesti poiss... Kui Dan seisis veel paar päeva tagasi kenasti omas aiapiirdes ja üle aedade pole kunagi roninud, siis nüüd tegi ta seda esimest korda ja seda kõik selle nimel, et saaks ikka neiukese ukse taha minna. Ühel hommikul, kui olime lootnud, et ta ikka veel nn. väiksemas ajakeses sees seisab (oli ta ju seda veel päeval teinud), leidsime ta siiski juba tiiruga õuest, endal häbinägu peas... olimegi juba hommikul imestanud, et kuidas meil öösel nii vaikne oli ja juba mitmendat ööd peetavat kontsertot ei toimunki. Õnneks ta mingite suuremate lollustega hakkama ei ole saanud (selle all mõtlen ma mõne tallega mängimist) ja nii ehitaski Tiit tema aiakesele veel võrgust katuse peale.... ja nüüd on poja kenasti omas ajas püsinud. Huvitav asja juures on see, et kui ma käin temaga lammastes jalutamas, siis teen ma seda nüüd iga kord ilma rihmata ja ta kuulab väga hästi sõna ning ei lähe mitte kohe Zeta akna taha miilutsema vaid jalutab ilusti minuga koos... ja selle tallede mängimise tuhina oleme vist ka suutnud tal alla suruda, et seda ta nagu ei püüagi väga teha... vahel vaid jääb mõne üksikult seisva talle juurde seisma, liputab hoogsalt sabaga, nägu küll selline peas, et oh... lähme mängime nüüd tagaajamist... aga näe, on aru saanud, et need olevused ei ole mänguasjad. Olen selle edusammu üle ääretult õnnelik :D
Aga nüüd siis tagasi selle armupaari juurde... Noorim poja mul aga tuli ükspäev laudauksest välja ja teatas, et Dan ei ole enam nüü õnnetu ... ja minu küsimuse peale, et miks siis, vastati rõõmsalt, et ta viis Dani Zeta juurde :D No võite kolm korda arvata, kui kiireid liigutusi ma tegema hakkasin ning jooksuga lauta läksin, et päästa Zeta süütus. See mul ka õnnestus, sest mõlemad vaatasid mul ukse juures kõrvuti ja ülirõõmsate nägudega otsa (hea, et nii veel läks) - oh seda rõõmu ja õnne, mis seal valitses :D Aga seda jätkus neil tõesti vaid vaevalt paariks minutiks, sest tuli kuri Kaire, kes nad lautas .... ja nüüd on Dan meil jälle õnnetu ja laulab laudas oma nurgakeses serenaadi, millele tuleb vastu pikk UUUUUUU......... Arvan et nädalake veel ja need kaks sõpra saavad jälle kokku...Seniks peame kõik varuma kannatust, eriti koerad....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar