Flash Calendar- Nature Theme

kolmapäev, 17. november 2010

Ei ela ei sure

Üks lammas jäi pühapäeva hommikuks nii haigeks, et kohe kohutav. Lamas maas ja oli praktiliselt kontaktivõimetu ja üks silm oli nagu täiesti tuim, ei mingit reaktsiooni...püsti ei tõuse, söömisest joomisest ei tasu mitte rääkidagi, kael kange. Konsulteerisin paari arstiga ja ega nemadki suurt tarka ei osanud öelda, peale selle, et teha natuke seleeni süsti, kõvasti antibiotsi ja oodata....nojah... nüüd ma siin siis ootangi.... ja juba mitmendat päeva... aga tulemus oluliselt paranenud ei ole, kui välja arvata, et teda piinanud suur lihaspinge hakkab vaikselt leevenema ( seda siis eile õhtuks) Teisipäeva hommikul olin suht kindel, et lauta minnes ootab mind ees surnud lambuke, kuid oh imet, ikka veel elus. Peale selle üllatuse ma mõtlesin, et ehk peaks talle mingit vedelikku jootma, et kui muidu ei sure, siis sureb janusse või nälga. Soovituse olid siis järgmised, et kui võimalik ( ja lambal on ikka olemas neelamise refleks) siis joota talle glükoosi vedelikku. Saigi apteegist siis seda hangitud... Täna hommikuks oli kõht kenasti läbi käinud ning tagumiku all ilutses suur hunnik... Õhtuks on seisund siiski veel peaaegu sama, sest ei tõuse ega söö... suurt elulootust ma siiski talle välja ei julge ütelda, kuid imesid ju võib vahel juhtuda. Kahju on ainult sellest, et ta oli mu lutitall...minu lapseke, kelle ma talvel üles kasvatasin, kuna emal piima ei olnud. Üks arst arvas, et asi võis ka selles olla, sest äkki jäi tal siiski mingi aine puudus, mis nüüd mingil põhjusel välja lõi... võta nüüd kinni... on kuis on, aga haige ta on...
Lohutuseks on vaid see ütelus, kui aias sees, siis aia taga...ja niikaua kui enamus on terved, pole vaja vist väga muretseda....välja arvatud siis kogu selle asja emotsionaalne pool...

8 kommentaari:

  1. Antibiots on hea lahendus :)Kas ta krigistab hambaid ka?
    Hoian täiega pöialt ja elan teile kaasa, koledad asjad need haigused.Ikka loodad ,et aia taha võimalikult vähem, aga ...pidage vastu.

    VastaKustuta
  2. Täna hommik on muutusteta...lootus hakkab surema...kaldun arvama, et ta sureb viimaks lihtsalt nälga, sest on selline tunne, et teine pool nägu on miskil põhjusel halvatud....( seega hammaste krigistamisest ei ole meil juttugi, vaid ila jookseb suust) Kaua ma seda glükoosi ikka suudan talle sisse joota ja ega sellestki viimaks kasu ei ole ja võibolla pikendab lihtsalt natuke ta eluiga (piina)
    Ise kahtlustasin listerioosi, aga miks vaid ühel lambal...ja kuidas heina ja viljaga söötmisel...küsimusi on palju... seega ei julge ise seda liha ka süüa...

    VastaKustuta
  3. Väga kurb lugu.Loodan siiski ,et olukord muutub ja lammas saab terveks.

    VastaKustuta
  4. Minu kommentaar on julm, kuid isiklikult oleks sellises seisundis lamba kohe pilvepeale saatnud. Se oli nagu liiga äge, et ravima hakata ja põhikarja probleemset looma jätta pole mõistlik. Kas selliselt lambalt järglasi ikka soovid ka siis kui ta terveks ravid. Antibiotsiga liha ka rikutud. Palun vabandust, kuid kõrvaltvaatajana hea öelda, eks mul endalgi emotsioonid räägivad mõistuse üle :) Ärge kurvastage. See aia ja aiatagude jutt on jumala õige.

    VastaKustuta
  5. Tegelikult olen Ülle sinuga nõus... kuna tegu oli poisi( oinaga), siis põhikarja teda sellegipoolest ei jätaks....noh, aga oli selline õhkõrn lootus, et ehk toibub ja kunagi saame ära süüa...ja selle lamba puhul mängis rolli ka emotsioon ja himu teada, et mis juhtub, kui teda ravin parima raviga ( et siis teinekord targem) Ja kuna ta pühapäeva hommikul veel natuke nokkis oma ninaga maad ja täiesti kange ei olnud, siis mul ju see lootuse tuluke põles ( mis hetkel on täiesti hääbumas) Aga jah...nüüd mõtlen minagi, et ehk oleks pidanud kohe alla andma...
    Aga aitäh kõigile kaasaelajatele....

    VastaKustuta
  6. Kuidas teil on?
    Mina ka ei oska iga kord ratsionaalselt mõelda ja kohe loom tapale viia.Oina puhul oleks ilmselt otsustamine natuke lihtsam olnud.
    Meil naabritel oli üleeelmine aasta utega probleem, jäi ka kangeks, krigistas valust hambaid ja vajus täiesti lonti.Kusjuures lõpptiinuses veel.Jootsime viina , pärmi, suhkrut, antibiots, hormoonid ja imet küll, võttid jalad alla.Kole oli küll, kui suur loom niivisii lääbakil.

    VastaKustuta
  7. Täna õhtul oli ta veel elus, kuid tuleb siiski teha see otsus, et kui homme hommikul veel vaim sees, siis laseme ise ta parematele karjamaadele...ehk koer võib selle liha ka ära süüa...
    Aga see julm katse on vähemalt tehtud ja järgmine kord ma seda enam katsetada ei taha ja paremate jahimaade otsus tuleb vast kiirmini...kui jälle mingi emotsioon minust võitu ei saa...
    Aga aitäh kõigile kaasaelajatele sellegipoolest...

    VastaKustuta
  8. Ei ole julm katse, sest kunagi ei tea...täna nii, homme naa.Teaks veel täpset diagnoosi ja siis lolli aruga Päästaks võimatut.
    Kogemused, kogemused.Ma iga kord mõtlen, kui mõne lambaga midagi "enneolematut" loomaarsti arvates juhtub, et millal pagan hakkab meil tööle kasvõi seltsi poolt palgal olev lambatohter, kelle käes saaks adekvaatset nõu.Enda loomaaarsti olen sellest stamplausest, et "nuga ravib" ära võõrutanud, lausega mis tundega sa ise pea 5000 eek maksva tõulamba noa alla saadaks??
    Ole tugev...

    VastaKustuta