Flash Calendar- Nature Theme

esmaspäev, 1. juuni 2009

Lootus sureb viimasena

Laupäeva hommik hakkas meil jälle päris varakult pihta. Äratus oli 6:30, millelel järgnes kiire kitselüps, hommikusöök ning siis kiirelt suuremate poistega bussile, et võtta jalge alla sõit suurde linna Tallinnasse Lootuse festivalile. Bussireis oli pikk ja väsitav ning Heinil kippus isegi kõhus keerama ning seetõttu sai ta istekoha VIP reas, bussijuhi kõrval:D Kohale jõudes oli laste osa siiski juba alanud. Istekoha valik ei olnud eriti õnnesutnud...kuna uksest sisse minnes suunati vasakusse ritta, siis sai sõnakuulelikult seda ka tehtud, kuid seal istudes ei suutnud me esimesest veerand ajastjutust üldse aru saada, sest vene keel , mida sünkroonis peale loeti, peksis nii üle, et päris raske oli eesti keelseid sõnu sealt välja noppida. Mingist hetkest see siiski muutus ja vene keel jäi vaiksemaks. Kahju, et algus kihva läks. Muidu oli väga asjalik etendus.
Saku Suurhalli kohta , kus kogu see üritus toimus, niipalju et minu kujutelmas oli see paik ikka tunduvalt suurem. Usun, et Jäähallist on see ikka palju väiksem. OK see selleks.
Etendus sai läbi kuskil kella 2 paiku päeval ja kuna meil hulk aega üle jäi, siis otsustasime kambaga minna praktiliselt kõrval asuvasse loomaaeda, kus pole teab mis ajast enam käinud ( lastele on aga juba mitmeid kordi lubatud minna :S) Suurest vabaduserõõmust lasti teepeal lausa tantsu ja hundirattaid. Loomaaia külastuseks jäi meile aega umbes 2 tundu...paras läbi jooksmiseks, aga mis teha, lihtsalt hambad laiali kuskil ka ei tahtnud vedeleda. Vähemalt oli poistel suht lõbus...nägime madusid, elevati ja pärdikuid. Vahepeal sattusime ka Kristjan Jõekalda ja Teet Margna peale, kes tegid saate salvestamist...oli vist selline saade nagu Eesti Kanged...või midagi sellist. Eetrisse pidid saated jõudma alates juulist, kui õieti aru sain. Ülesandeks oli 1 minutiga ära koorida 15 banaani niimoodi, et banaan ise terveks jääks. Peaauhinnaks oli 10 000.- väärtuses reis. Nad olid enne meid seal juba 1,5 tundu istunud ja rekordiks oli 12 banaani... Olime juba sealt lahkumas, kuna aeg pressis peale, kui meie kohalik Käinakas Sirle ütles, et temale jääb kangesti kripeldama see asi, et äkki ikka prooviks ka...Õhutasin teda takka, et mine-mine, tulen kaasa elama:D Hõigati välja, et nüüd on viimane kord proovida, kes tahab...rohkem nad ei jaksavat isutda seal....ja Sirle läkski...Sai kõvasti kaasa elatud....ja sealt see võit tuligi. Kokku kooris ta 17 banaani, millest 16 olid terved :D Pärast alkirjade ja paberite määrimist sai värisevate jalgadega edasi marsitud, et sihtmärgid - troopikamaja ja elevandid ülesse leida ... see meil ka õnnestus. Õnnestus ka veel üks asi...lastel emme ümber sõrme keerata ja batuutidele ronida :P Peale seda oli muidugi lastel hirmus palav, kus nad oma kampsikud ära koorisid ja emmele hoida andsid....sellest algas üks suur jama, mis muidugi selgus alle koju jõudes... Nimelt avastasin siis, et laste esimest korda seljas olevad korralikud kampsunid on jäljetult kadunud. Ja viimane asi, mida ma neid mäletan on see, et suure kiiruga loomaaia wc-st läbi tormates jätsin need sinna mähkimislaua alumise riiuli peale...nende ära võtmist kahjuks üldse ei mäletanud. Võimalus oli ka see, et need on bussis, kuid bussist lahkudes ei jäänud need mulle kuidagi silma...Hakkas siis suur paaniline pluusiotsing. Sai õhtul veel helistatud Timole, kes meie gruppi juhtis, kes omakorda helistas bussijuhile, mille peale tema ütles, et ei näinud bussis midagi üleliigset...Järelikult on siis loomaaias...uni oli totaalselt rikutud(no lihtsalt ei tahtnudki enam peale tulla) Ei jäänud muud üle kui saata oma palve Jumalale, sest tema teadis nende asukohta....Hommikul enne ühesat juba kõne loomaaeda, kus inimesed otsingule suundusid. Sinna tagasi helistades ütlesid, et leidsid pluusi...olin õnnelik, aga kui ta seda kirjeldama hakati, siis sain aru ,et see ei ole üldse meie oma...pealegi oli neid seal ainult üksainus... andsin loomaaiale veel oma numbri, et kui leitakse, siis saavad teada anda, et ma ei ole veel lootust kaotanud, kuigi lootus hakkas vaikselt vajuma. Kahju oli neist pluusidest... Kuid kuskil kella 2 paiku helises telefon, kust teises otsas minu ema, kes rõõmsal häälel teatas, et pluusid on leitud - olid siiski bussis :D Tänu Jumalale! Olin nii õnnelik...helistasin ka loomaaeda, et suur paanika on möödas ja pluusid leitud - ja nemadki olid õnnelikud minu õnne üle:D Ütleks siis veelkord, et lootus sureb viimasena :D

3 kommentaari:

  1. Ennevanasti oli saate nimi "Kaks kanget" ja banaaniproff käinakas pildil ikka Sirle mitte Sigrid ;) Kui sa just võitja vara kaitseks jälgi ei tahtnud segada :P

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Täitsa häbi kohe selle nime pärast...et saagi aru, miks ma sellise nime kirjutasin...kohe vahetan ära...Ja võibolla siis tõesti saate nimi "kaks kanget"kuid ta ei pidanud seal kellelgagi konkreetselt võistlema...seega ei tea, kes see teine kange oleks...Pole eelmine aasta seda saadet eriti vaadanud ka:P

    VastaKustuta